Direktori kõne: “Head nimepäeva, Väike-Maarja Gümnaasium!”

1995. aasta 5. mail nimetati Väike-Maarja Keskkool Väike-Maarja Gümnaasiumiks.

Direktori Marje Eelmaa kõne kooliperele Väike-Maarja gümnaasiumi koolikonverentsil, 4. mail 2016. a. Vaata pilte koolikonverentsist SIIT. 

Head Väike-Maarja Gümnaasiumi õpilased ja õpetajad!

Tegelikult saan ma sel sügisel juba üheksakümne kolme aastaseks. Selle aja jooksul olen ma kandnud mitmeid erinevaid nimesid. Olen olnud gümnaasium, keskkool, ühisreaalgümnaasium. 1940. aastal sai minu nimeks pikkadeks aastateks Väike-Maarja Keskkool, ühtekokku viiekümne viieks aastaks. See oli aeg, mil kuulusime Nõukogude Liidu koosseisu. Minu juures õppisid oktoobrilapsed, pioneerid ja kommunistlikud noored. Kampaania korras käisid nad pärast tunde vanapaberit ja -rauda kogumas. Nad isegi võistlesid omavahel, kes rohkem kogub. Koolitunnid toimusid ja klassiväline tegevus oli selgi ajal au sees. Aga vabariigi aastapäeva minu õpilased ei tohtinud tähistada, paljud ei olnud sinimustvalget lippu näinudki. Jõulujumalateenistus oli sel ajal õpilaste jaoks tabu. See-eest käisid õpilased sügiseti kartulipõllul, suvisel koolivaheajal tuli kolm päeva töötada kooliaias. Lisaks veel ühiskondliku kasuliku töö tunnid, teisisõnu ÜKT. Oi, kuidas see õpilastele ei meeldinud! Kuid kõik olid sinasõbrad harja, kühvli, tahvlilapi ja rehaga. Küllap nii mõnigi sai sest tööharjumused ja- kogemused.

Uuesti sain endale nimeks Väike-Maarja Gümnaasium kakskümmend üks aastat tagasi. Oli see vast tähtis päev! Koolipere oli justkui uuesti sündinud. Mõelda vaid, me olime mõne aasta eest taasiseseisvunud ning saanud õiguse määrata minu nimeks Väike-Maarja Gümnaasium. Õpilased, keda oli sel ajal pea seitsesada, olid rivistunud peahoone ette. Toonane 11. klass oli tähtsa sündmuse auks loonud oma koolivormi, et anda gümnaasiumile seeläbi omanäolisust. Sel kaunil kevadpäeval pandigi mulle pidulikult uus nimesilt ja õnnistati minu lippki.

Mõnes mõttes olen täna kurbki, sest selle nimesildi kandmise ajal on meie õpilaste arv vähenenud tänaseks üle viiekümne protsendi. Rõõmegi jagub. Minu kleidid on kõik üle värvitud, lagede all on läikivad ventilatsioonitorud, kõikjal projektorid. Ühesõnaga olen läbi teinud noorenduskuuri ning valmis reipalt edasi astuma. Mul on palju õpilasi, kes soovivad mult teadmisi ammutada. Mul on usinaid majavõtmeid ehk õpetajaid, kes püüavad kõigest väest, et hoida minu traditsioone ja vaimu. Lisaks on mul isiklik Facebook´i konto, kuhu laen üles oma edulood ja tegemised.

Ja olen õnnelik, et saan teiega jagada oma aega, mis on tulvil väljakutseid ja võimalusi.

Head nimepäeva, Väike-Maarja Gümnaasium!