17.-21. oktoober 2016 Väike-Maarja gümnaasiumis ja õppekeskuses
Infoleht on kodulehel foto kujul. Pildi suuremalt nägemiseks klõpsa fotol/infolehel.
Viiendikud tutvusid raamatukogutunnis peamaja raamatukoguga
Kuna meie koolis õpivad 1.-4. klass eraldi asuvas algklasside majas, toob 5. klassi minek õpilastele kaasa palju uut ja põnevat. Sisse tuleb elada gümnaasiumi peamajas, harjuda uute õpetajate ja uue asjade korraldusega. Septembri lõpus toimus 5.A ja 5.B klassil raamatukogutund, et tutvuda gümnaasiumi peamaja raamatukoguga. Raamatukogu juhataja Karin Kiik rääkis õpilastele raamatute laenutamise, tagastamise ja raamatukogu kasutamise reeglitest.
Õpilaste mõtteid raamatukogutunnist:
“Raamatukogus on palju värve ja tuleb kohe põnevaid mõtteid. See on väike hubane ruum.”
“Minule meeldib raamatukogus see, et meile on pandud raamatud eraldi kohtadesse, kust saab raamatuid, mis on meile mõeldud või meile sobivad.”
“See on äge raamatukogu. Ma jääks kõikideks tundideks siia.”
“Ma sain teada, et raamatu selg on alati eespool.”
“Alati, kui sa tuled raamatukokku, ütled viisakalt tere.”
“Mulle meeldis see, et raamatukogu on nii põnev ja laheda kujundusega. Ja raamatukogu juhataja on väga tore.”
“Raamatukogu on küll väike, aga see ei tähenda, et see on halb raamatukogu. Kindlasti laenutan siit raamatuid.”
“On väiksem ja hubasem. On väiksem järjekord.”
“Sain uut teada, et raamatuid saab internetis pikendada. Raamatukogu on väga hubane.”
“Mulle meeldis raamatukogutund väga ja ma tulen hea meelega siia raamatuid laenutama.”
“Raamatukogu on küll väike, aga vahet pole. Raamatukogu on raamatukogu.”
Heili Nõgene
07.10.2016
Leitud esemed ootavad algklasside majas omanikke
Meie algklasside majas on palju õnnetuid esemeid, mis on kaotanud omaniku. Kas keegi oskab esemed ja omanikud kokku viia? Soovitus tuleviku tarbeks: eset ja omanikku on võimalik siis kokku viia, kui esemel on sees lapse nimi. Muidu peavad õnnetud esemed paari nädala jooksul taaskasutuskeskusesse rändama.
Raamatuväljapanek kingitustest
Tulge uudistama raamatuväljapanekut „Kingitud raamatud“!
Kui eelmise õppeaasta lõppedes kinkis õpetaja Indrek Lillemägi kooliraamatukogule kolm raamatut, siis uue kooliaasta alguses sai meie raamatukogu täiendust veel nelja raamatu näol.
Kaisa ja Märt Lindret, meie vilistlased, kinkisid kooliraamatukogule raamatud:
„Aitäh elu eest“, autor Kristi Rebane,
„Jäljeraamat“,
„Võlukunsti tumedam pool“, autor V.E. Schwab,
„Harry Potter and the Cursed Child“, autor Jack Thorne.
Aitäh teile!
Kohtumiseni raamatukogus!
Karin Kiik
Kooliraamatukogu juhataja
03.10.2016
Õpetajate päeva mõtisklused – tee pedagoogiks kasvamisel
Merle Kiigemaa
Tugiteenuste osakonna juhataja, eripedagoog, 7.B klassi klassijuhataja
Sügiseti lahkuvad luiged lõunasse, lehed langevad puudelt, saagid on koristatud ja õhtuti on veidi rohkem aega istuda ning mõtiskleda elu üle… Mina ja pedagoog. Miks? Kust selline valik? Kelle eeskujul?
Alustama pean seda lugu enda lapsepõlvest ja eelkõige mõeldes enda emale.
Minu ema suunati pärast õpingute lõppu tööle Porkunisse, sel hetkel oli seal lasteaed-kool kuulmispuudega lastele. Minu sündimise ajaks oli ta seal töötanud ning isa ja minu vanema õega elanud juba päris mitu aastat. Kuna meie kodumaja asus koolimaja kõrval, siis tundus kuidagi loomulik see, et terve meie pere laste lapsepõlv möödus suuresti ema, ta kolleegide ning kurtide laste seas. Me pole päevagi käinud lasteaias, vaid kõik teadmised ja oskused, mis sel eluetapil selgeks oli vaja saada, saime tänu emale ja tema töö juures viibimisele ka omandatud.
Mäletan, et kõik nakkushaigused, mis koolis vähegi levisid, põdesime meiegi läbi. Ja mitte ainult meie, vaid kõikide koolitöötajate lapsed said kordamööda leetreid, mumpsi ja punetisi põdeda.
Kõigele tagasi mõeldes tuleb tunnistada, et lisaks kõigile haiguste pisikutele, mille ema töö juurest saime, saime õega mõlemad suure tõenäosusega ka pedagoogipisiku just enda emalt. Pärast keskkooli lõppu ei tekkinud meil küsimustki, et kuhu ja mis amet siis edasi…
Kristi Põdra
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Terve oma teadliku elu olen ma just õpetajaks tahtnud saada. Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et esimesena märkasid minus õpetajaannet minu lähedased – vanemad ja sugulased. Nemad ongi minu jaoks suurimad inspireerijad selle ameti omandamisel olnud. Neile avaldas muljet, kuidas ma pisikese piigana kannatlikult nukud ritta seadsin ja neid harida püüdsin. Öeldi, et näost on näha, et sellest tüdrukust tuleb õpetaja. Ehtne pedagoogi nägu, omab isegi korralekutsuvat kulmukortsu! Esimesed pedagoogilised inimkatsed elasid üle minu väikevend ja nooremad sugulased. Ja nagu näha, sain sealt vaid positiivseid tõukeid ja indu juurde.
Minul endal on olnud kooliteel väga palju erinevaid õpetajaid – lahkeid ja rangeid, tõsiseid ja naerusuised, paberitega ja paberiteta .. Kedagi eraldi välja tuua ei söandagi. Igaüks on midagi minu õpetajaks kujunemiseks kaasa andnud. Tahan loota, et olen suutnud neilt üle võtta eelkõige head ja vajalikud omadused ning neid ka reaalselt rakendada.
Reet Luha
Geograafia- ja karjääriõpetuse õpetaja
Nüüd kui ma hakkan oma õpetajatööga lõpule jõudma, on paras aeg mõelda oma kunagistele õpetajatele ja tehtud valikutele. Ja neid on olnud palju. Olen õppinud kahes koolis, väikeses umbes 60 õpilasega Voldi Algkoolis ja seejärel üle1000 õpilasega Tartu 5. Keskkoolis, praeguses Tamme Gümnaasiumis. Ja nii on minu õpetajate hulgas olnud päris värvikaid isikuid.
Kuna olen õpetaja laps, siis oli minu esimeseks õpetajaks suunajaks kindlasti ka ema, kuigi ma seda esialgu tunnistada ei tahtnud. Ta oli mu klassijuhatajaks 1. ja 2. klassis. Esimese kahe sain ka temalt ja pidin peale tunde koos pideva kahemehega õppima ja vastama. Ta oli väga hea ja lugupeetud õpetaja – laia silmaringiga, ilma pailaste ja soosikuteta, tugev metoodik, nõudlik nii enda kui ka teiste vastu ning hea organisaator. Kuna tema noorusajal oli sõda, lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo osakonna alles siis, kui minul sai algkool läbi. Arusaadav ju, et mängisime õega sageli kooli, õpilasi meil ei olnud, olime mõlemad õpetajad oma klassis – tõelises klassis, sest elasime koolimajas ja tööpäeva lõpus võisime oma korterist minna ema juurde, sest päevad olid pikad – vihikuid oli pidevalt vaja kontrollida, töövihikuid siis polnud. Kuna kool oli Tartu lähedal, olid seal sageli praktikandid ja mängides me jäljendasime neid, vahel läks ka vaidluseks, kes on kes. Nägime palju noori tulevasi õpetajaid, järelikult oli tookord kool sobiv töökoht.
Otsustamise ajal ema eriti ei sekkunud, küll aga laitis põllumajandusega seonduvat. Kui olin otsustanud kooli ja õpetajatöö kasuks, teadsin üldiselt, mis mind ees ootab (ja millist ainet ei tasu valida!) – ema oli rääkinud ka oma noorusaja raskustest. Teadsin sedagi, et maal on korter, elekter ja küte olemas, seega igati sobiv amet iseseisvaks eluks.
Edgar Tammus
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja Väike-Maarja gümnaasiumis oli Elvi Kiisküla, kes oma hapra väljanägemisega ja toreda naisterahvana jättis mulle väga suurepärase inimese mulje. Tema julged ja sageli mõtlemapanevad ütlemised saadavad mind tänaseni. Mõte “tugevad on need, kes seisavad üksi” on mind saatnud alates hetkest, kui Elvi selle kirjanduse tunnis välja ütles. Aegade jooksul olen seda ütlemist erinevalt enda jaoks tõlgendanud. Originaalis Ibseni välja öeldud lause on alateadvuses kasvatanud minus soovi teha asju omamoodi, ise – katsetada, põruda ning siis uuesti katsetada.
Nähes õpetaja Kiisküla tahvli ees, imetlesin tema julgust seista üksi. Rind vastu mäslevale õpilaste massile, jäi ta kindlaks oma maailmavaatele, mis tihti suutis tormavat noorsugu rahustada ja mõtlema panna. Proovin seda minagi. Kui ei õnnestu, siis proovin uuesti.
Tuuli Saksa
Inglise keele õpetaja
Teadsin juba üsna varakult, et tahan õpetajaks saada. See oli vist teises klassis, kui esimest korda kõva häälega kuulutasin, et minust saab õpetaja. Selle mõtte juurde viis mind minu esimene õpetaja – Marju Mei, kelle jaoks meie olime esimesed õpilased. Õpetaja Marju oli noor ja ilus, iga väikese tüdruku jaoks suur eeskuju, kes ei osanud mitte ainult liita ja lahutada, vaid ka vabal ajal koos meiega küüsi lakkida ja puid riita laduda. 🙂
Inglise keelt hakkasin õppima teises klassis ja alguses oli see üks jubedamaid õppeaineid maailmas. Ometi jõudsin gümnaasiumi lõpuks tänu õpetaja Helju Estendahl’ile arusaamale, et kui minust klassiõpetajat ei saa, siis saab minust kindlasti inglise keele õpetaja.
Egne Liivalaid
Klassiõpetaja, algklasside huvijuht
Mina pole küll lapsepõlves kooli mänginud. Ikka palli, trihhvaad, noamänge ja katustel ronimisi. Väiksena mõtlesin ainult kaugsõidubussijuhi või ookeanisügavuste uurija ametile. Seda ikka selle tõttu, et hästi varakult lugejate ritta asununa olin “Seiklusjutte Maalt ja Merelt” eest taha ja tagant ette juba esmestel kooliaastatel läbi lugenud. Ja bussijuht oleks saanud sõita teise riiki – isegi Kanadasse! Paar korda olude sunnil kooli vahetanuna ei ole mul tekkinud ka ühegi õpetajaga pikaajalist sidet.
Ainus põhjus, miks siiski õpetajaks sain, peitub ehk tolleaegse Tartu Pedagoogilise Kooli Harjutuskoolis, kus ma neli esimest aastat käisin. Meie peal harjutati tundide andmist, meid uuriti, külastati kodusid ja tehti loovtöid. Minu ettekujutus õpetajast oli siis vanema ning targema õe, huvitava jutukaaslase ja murede ärakuulaja segu. Me võisime tudengitel ühikas külas käia ja õhtuti koos nendega uisuväljal võidu kihutada. Arvatavasti ma õpetajaks õppima asudes valisingi sama koolimaja Tartus, kus tundus mulle ringi lehvivat toonane mõnusa noore õpetaja vaim. Õpetaja, kes on hea jutukaaslane, kuulaja ja kes vajadusel tegutseb sinuga kaasa lumekindluse ehitusel või seisab su kõrval karnevalil sama tobedas loomakostüümis nagu sa ise.
Otseviited
