Keneli kiri presidendile

Ma täna sinust mõtlen, Eestimaa!

Ma täna sulle kirjutan, Eestimaa!

Püüan paberile ritta seada mõtteid, helgeid,

milles hetki sini-must-valgeid.

Minu nimi on Eesti Vabariik. Te ju teate, et kohe nüüd on minu 100. sünnipäev? Ma arvan, et kui minu eluiga võrrelda inimesega, siis olen ma riigina alles noor, kes on just jõudnud täiskasvanu ikka. Olen näinud nii häid kui ka halbu aegu, aga ma ei virise! Iga kogemus on mulle kui riigile midagi õpetanud ja ma loodan, et vigadest õppimisel on ka positiivne mõju olnud.

Aastate jooksul on mul välja kujunenud oma väärtused ja tõekspidamised.  Minu jaoks on oluline sümbioos oma kodanikega. Nii nemad kui ka mina, riik, koosneme mitmetest tükkidest ja tahkudest. Meie tükke ja tahke kokku liimides moodustame terviku. Chalicegi laulab sellest, kuidas minu tükid on minu inimesed, mu rahvas, mu selts ja mu kogu. Minu arvates on see laul ajatu. See on kui minu enda sõnum iga põlvkonna noortele, kes soovivad kujundada ja kujundavadki meie riigi nägu ja panustavad minu arengusse. Ja neid noori jätkub! Eesti noored on maailmas silma paistnud edukate õpilasfirmade, -esinduste kui ka õpitulemuste poolest. Ja jätkuvalt imestatakse kui palju tublisid ettevõtjaid, tippsportlasi ja ilusaid tippmodelle on sellisest 1,3-miljonilise rahvaarvuga riigist pärit. Ma tunnen nende ja teie kõigi üle suure juubeli eel uhkust. Mul on hea meel,  et minu inimestes jätkub entusiasmi ja motivatsiooni kujundada oma kodumaa eluolu paremaks. Mida rohkem on siin tegusaid ja elurõõmsaid inimesi, siis seda motiveeritumad me ju oleme. Nad kõik algatavad erinevaid projekte, propageerivad ühiskonnas aktsepteeritavaid käitumisnorme ja koolitavad välja uusi julgeid alagatusvõimelisi kodanikke, kes oleksid valmis nende tööd jätkama, seda parendama ja täiustama. See on ju nii tore! See ongi jätkusuutliku riigi valem!

Juubeli eel tunnen südames suurt soojust ja kiindmust oma inimeste vastu. Nad mõistavad, et panustades oma riiki, arenevad nad ka ise indiviidina.  See, kui lahked, osavõtlikud, abivalmid ja vastutulelikud me ise tänasel ja ka homsel päeval oleme, mõjutab väga palju meie tulevikku. Ärge mõelge, et kauget. Ei, see mõjutab juba ka meie endi, meie laste ja lastelaste tulevikku. Aeg möödub linnutiivul. Karl Ristikivi on öelnud, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe ning iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. Ma tean, et kõik ei pruugi seda veel endale hetkel teadvustada, kuid loodan, et peagi saabub aeg, mil kõik minu inimesed mõistavad seda.

Mind, Eesti Vabariiki, ootab veel palju ees – tuleb nii rõõmu- kui ka kurbusehetki. Elu on kui klaverimäng, kus selleks, et tekiks meloodia, puudutame nii valgeid kui ka musti klahve. Just mustad klahvid ongi need, mis õpetavad meid hindama õnnehetki. Me ei saa murekohtadest mööda minna, vaid me peame hetkeks peatuma, et leida aeg ja viis, kuidas olukorda lahendada. Jah, alati lahendust kohe leida pole võimalik, kuid siiski on meil võimalus olukorda leevendada. Ma arvan, et kui me tahaks olla need, kes murelohke siluvad, peaksime alustama enesesse vaatamisega, analüüsides, kas MINA saan midagi sellist ise ära teha, et meil kõigil oleks parem. Ja paljud saavadki! Olen märganud, et minu inimesed hoolimata vanusest oskavad teha väga lihtsaid žeste. Naeratus, hea sõna, julgustav patsutus, soe kallistus – need väiksed pisiasjad muudavad ka kõige hallima päeva helgemaks. Areng algabki ju tasapisi väikestest asjadest ning kasvab millekski suureks. Areng ei saa toimuda hüppeliselt. Selleks, et meil oleks ikka jätkusuutlik areng, tuleb kõigepealt läbida rahulikult arenguetapid. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Tuleb leida aeg, et analüüsida, kuhu me oma arenguga üldse jõudnud oleme ja kuhu jõuda tahame. Vanasõnadki manitsevad, et tark ei torma ning tasa ja targu. Minu inimesed, leiame selle aja – oleme ju kokku MINU EESTI!

Minu mõtted on kirja pannud 16-aastane Keneli. Ta on üks nendest noortest, kes on valmis panustama sellesse, et mina riigina kestaks ja muutuks aina paremaks paigaks, kus inimesed on õnnelikud ja head. Ta motiveerib Väike-Maarja Gümnaasiumi õpilasesinduse kaudu noori aktiivsemalt tegutsema. Nii hea on olla ümbritsetud inimeste poolt, kes naeratavad, on abivalmis, teevad koostööd.

Keneli julgustab neid kõiki olema hoolivamad, aktiivsemad ning julgemad: „Eesti on meie riik ja meie kodumaa. Siin on meie sood ja rabad, metsad ja põllud ning just siin on ka meie inimesed. Püüame vähem vinguda elu raskuste üle ja pigem püüame probleemidele lahendusi leida. Minu aja noored elavad võimaluste ajal. Meie arvamust soovitakse kuulda, meile on antud võimalused eneseteostuseks. Kasutame seda! Elagu meie Eesti Vabariik ja järgmised sada!“