21. aprillil helises abiturientidele viimane koolikell

Täna, 21. aprillil jätsid Väike-Maarja gümnaasiumi 17 abiturienti hüvasti oma kooliga. 

Traditsiooniliselt liikus lõpuklass, sedakorda 93. lend, klassist klassi ja mööda erinevaid Väike-Maarja asutusi lauluga. Tänavu olid noored valinud kaaslastele lahkumiskingituseks Karl-Erik Taukari loo „Kell kuus“, mille sõnumit kasutasid Hannamari ja Simoona ka oma lõpukõnes kooliperele. Südamlikul aktusel andis 12. klass tulevasele abituuriumile üle koolilipu, mida hakkavad edaspidi koolisündmustel kandma Ranno ning saatma Mija-Liis ja Cristijanne, ning tule, mida hoiab Maris.  11. klassi poolt pidas kõne Laura ning abituuriumile anti teele kaasa kohustus olla õnnelik.

Fotosid 93. lennu lõpukella üritusest saab vaadata SIIN.

Abituriente ootab ees eksamiperiood. Väike-Maarja gümnaasiumi 93. lennu lõpuaktus leiab aset 21. juunil 2016. a kell 18 Väike-Maarja seltsimajas.

12. klassi riigieksamid 2015/2016. õa-l:

25. aprill eesti keel
3. mai inglise keel (kirjalik)
4.−6. mai inglise keel (suuline)
19. mai matemaatika

7. juuni koolieksam

Abiturientide Hannamari Soidla ja Simoona Musta kõne:

„Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes,

ühel pool on olnud aeg, teisel  kummaline ootus.

On jäänud ainult kõik mälestustesse,

seal me  veel nii palju saame öelda.

Kõik uksed on avatud ja jäänud vaid astuda üle läve, kuid tõmbetuul, mille oleme endile ise tekitanud, ei lase meil veel seda teha. Nii me kiigume ja liugleme, et jalad ei puuduta maad, kuid anname hoogu veel juurde nii palju kui saame. Tihti märkame, et hooandjad ei ole me ise, vaid sõbrad, kes meid ümbritsevad ja kellele saame alati loota.

Sõbrad, kes teavad, et taeva all ootab veel palju ilusaid maid ja enda tee üles leida on vabadus vaid. Sõbrad, kes aitavad tõmbetuule käest varju leida, ning sõbrad, kes avavad sulgenud uksi. Osa sõpru teevad seda nähtamatult, kuid Jalmar lööks kindlasti ukse maha ja haaraks tüdrukud sülle, et neid üle läve kanda, no muidugi poisid ka.

Ma tean, see on viimane vaatus,

selles laintest läbi põimitud loos.

Veel hetk ja mulle saatus

uue lehe pöörab õnnega koos.

See on meie viimane vaatus siin, Väike-Maarja Gümnaasiumis. Jätkuvalt imetleme oma kooliperet väikest, naeratus suul. Tunneme, et hoiame ilusaid hingi, tunneme, kuidas hoitakse meid. Tunneme, et kunagi veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime, me koos.

Vahel on olnud kordi, mil tunneme, et kuskil on hea ja uut kohta otsima enam ei peagi. Aitäh teile, õpetajad, et olete kinkinud meile õnnelikke ja meeldejäävaid hetki. Leiame, et emotsioon on parim kingitus, mida saada. Seetõttu otsustasime kinkida ka kellelegi teisele tema unistuste päeva. Tahaksime üle anda selle summa, mille annetasime fondile „Minu unistuste päev“.

Kaheteistkümne aasta jooksul oleme aru saanud, et vahel tuleb võtta aega iseenda jaoks, et koguda mõtteid või lihtsalt puhata. Meie kingitus on väikene ja armas pink, kus seda teha.

Aeg on… lahkuda

Aeg on… kohtuda

Aeg on… rääkida

Aeg on… vaikida

Aeg on… lahkuda

Et saaks kord jälle kohtuda.“