Pajatamise pajatusi

Väike-Maarja gümnaasiumi raamatukogu juhataja Karin Kiik, ettekanne pärimuspäeval “Virumaa on virulaste hoida. Pandivere lood” Väike-Maarja seltsimajas 12. novembril 2015

 

Kõik sai alguse 16 aastat tagasi, kui tolleaegsel Väike-Maarja gümnaasiumi emakeeleõpetajal, Inga  Reinumägil tuli mõte hakata korraldama õpilastele rahvajuttude jutustamise võistlusi.

Inga Reinumägi on öelnud:

„Mitte kõik mõtted ei saa teoks – rahvajuttude pajatamise võistlus aga küll.

Alustasime tasa-targu põhimõttel 1999. aastal hõimunädala aegu.

Ikka selleks, et püüda elavdada, pigem küll ellu äratada aastakümnetega üha enam hääbuma hakkavat jutustamise oskust.

Jutustamine on raske, aga kes selles kunstis meisterlikkuse on saavutanud, saab kogeda imelist tunnet – harrast rõõmu kuulajate tähelepanust ja kaasaelamisest.“

 

Esimene võistlus toimus gümnaasiumi emakeeleklassis. Klassiruum ei ole aga eriti õdus jutustamispaik. Seepärast on enamik järgmisi pajatamiskonkursse toimunud valla muuseumis.

Võisteldi erinevates vanuserühmades :

5.-6.

7.-9. ja

10.-12. klass

 

Teisele rahvajuttude pajatamise võistlusele olid osalema kutsutud ka naaberkooli – Kiltsi põhikooli õpilased.

Kokku osales 40 võistlejat.

Jutustati kaugemate ja lähemate rahvaste muinasjutte ja muistendeid.

 

Jutustamise populaarsuse kasvades suurenes ka osavõtvate koolide ring. Vallakesksest üritusest sai juba maakonna üritus.

Muutus toimus ka vanusegruppides. Nüüd osalesid õpilased 5.-9. klassini.

 

Viiendal rahvajuttude jutustamise konkursil jaanuaris aastal 2004 osalesid maakonna kaheksa kooli õpilased.

 

Väike-Maarjas said kokku Tapa, Rakke, Kadrina, Tamsalu, Väike-Maarja ja Rakvere Vene gümnaasiumi

ning kahe põhikooli: Simuna ja Kiltsi parimad jutuvestjad.

 

Sedapuhku jutustasid võistlejad naljandeid eesti rahva varasalvest.

Enne võistlustulle asumist tehti suud soojaks ühises juturingis.

Vaheajal, kui žürii aru pidas, pani tookordne võistluse korraldaja,  emakeeleõpetaja Anneliis Liblik jutustajad ise nalju välja mõtlema, ennast kärbsena kõrvalt vaatama ja iseloomustama, mingi metsapuuga samastuma või mõne eseme kaudu end  tutvustama.

Võisteldi 2 vanusegrupis: 5.-6. klass ja 7.-9. klass ja kuna osalejaid oli nii palju, oli kummalgi rühmal oma žürii.

 

  1. aastal, kuuendal pajatamisel

osalesid Väike-Maarjas Rakke, Tamsalu, Kunda, Kadrina ja Haljala gümnaasiumi ning Kiltsi ja Simuna põhikooli – kokku jälle 8 kooli õpilased.

Tähistamaks Hans Christian Anderseni  200. sünniaastapäeva jutustati eri rahvaste muinasjutte.

Aga jutustada tuli valitud jutu ühe tegelase vaatenurgast lähtuvalt.

 

Seitsmendale pajatamisele olid tulnud jutustajad Rakvere ja Tamsalu gümnaasiumist ning Simuna ja Roela põhikoolist.

Kuna 2006. aasta aprillis tähistati Georg Lurichi 130. sünniaastapäeva, otsustati pajatada vägilasmuistendeid, ükskõik millise rahva varasalvest.

Esinejad jutustasid  Kalevipojast ja Suurest Tõllust, Robin Hoodist, Heraklesest, kõige sagedamini aga Georg Lurichist. Lurichi jalutuskepi lugu sai kuulata päris mitmes erinevas esituses.

 

  1. aastal, kaheksandal konkursil osalesid Rakke ja Väike-Maarja gümnaasiumi ning Simuna kooli õpilased, kokku 20 jutustajat,

Kuna samal aastal toimusid riigikogu valimised, siis pajatati rahvajutte tarkusest ja rumalusest. Jutu võis valida eri rahvaste ja autorite loomingust.

 

Vahepeal tekkis  rahvajuttude pajatamises paariaastane paus.

Anneliis Liblik, viimaste võistluste eestvedaja, asus tööle Aegviidu kooli. Ei olnud kedagi, kes konkurssi korraldaks, ise ei söandanud ma ennast pakkuda.

Õnneks, minu õnneks, sest võistujutustamine on minu meelest nii huvitav ja põnev,  kutsus Anneliis Liblik mind nende kooli pajatama. Kolmel aastal käisingi 2-3 õpilasega Aegviidu koolis võistlemas.

Meenub esimene võistujutustamine Aegviidus, mil osalesin kolme põhikooli vanema astme õpilasega. Esinemine läks meil väga hästi, vähemalt meie endi arvates. Kui žürii pea tunniajalise arupidamise järel kohti hakkas jagama, siis meile ei jagunud mitte midagi – isegi mitte ergutuspreemiat.

Žürii aina kiitis meid ning soovitas teistel pajatajatel oma jutustamisoskus lihvida sama heaks kui meil. Hiljem konkursi korraldaja põhjendas, miks meid ei hinnatud kui võistlejaid –  nad ei saanud ju kõike kolme auhinnalist kohta meile anda. Järgmiseks aastaks olidki Aegviidu kooli õpilased oma vestmisoskuselt meile juba tugevad konkurendid.

Jutustamise traditsiooni jätkamiseks Väike-Maarja gümnaasiumis hakkas aastatel 2011.- 13.  tolleaegne eesti keele õpetaja Ülle Lääne korraldama võistlusi muinasjutuhommiku nime all.

Lisaks tuntud muinasjuttudele esitati ka omaloomingut.

 

Kui varasematel aastatel osalesin pajatamisel žürii liikmena või aitasin õpilastel jutuvestmiseks valmistuda, siis kahel viimasel aastal (2014-15) võtsin rahvajuttude pajatamise konkursi eestvedamise enda kanda. Ikka selleks, et jutuvestmise traditsioon enam ei katkeks.

 

  1. aasta märtsis toimunud pajatamisel pidasime väikest juubelit – oli möödunud 15 aastat rahvajuttude jutustamise tava ellukutsumisest Väike-Maarja Gümnaasiumis.

Võistlejaid oli 34. Lisaks meie koolile Simuna ja Aegviidu  ning Kiltsi põhikooli õpilased.

 

Selle aasta märtsis toimunud võistlusel osalesid ainult meie valla –  Väike-Maarja, Simuna ja Kiltsi  koolide õpilased, kokku 20 jutustajat.

Seekord lähtusime kolmest tähtpäevast. Nendeks olid Jacob Grimmi 230, Hans Christian Anderseni 210. sünniaastapäev ning raamatujuubel – 155 aastat tagasi ilmus Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud ja vanad laulud I“ osa . Lood valitigi nimetatud  autoritelt.

 

Kui joonistada, maalida, pilli mängida või laulda võid sa ka iseendale, siis jutustamiseks on vaja kuulajat….

Pajatamisel hinnatakse esinemise loomulikkust, oma hääle valitsemise oskust ning kõne selgust,   võimet kuulajatega sidet luua ja jutustatud loo terviklikkust. Vähetähtis ei ole ka etteantud ajalimiidist kinni pidamine.

Kui teha õpilasele ettepanek osaleda lugude pajatamise konkursil, tuleb kohe kiirelt vastus – ma ei oska jutustada.

Tundub, et luuletusi lugeda ja peast proosateksti esitada on  lihtsam kui lugusid rääkida.

Tihti toimubki  peastlugemine, mitte jutustamine. Sellest saab kohe aru, kui jutujärg läheb õige väljendi ununemisel sassi.  Ei osata oma sõnadega edasi minna.

Mõned püüavad väga kaunilt ja ilukõneliselt jutustada,  mõni aga vastupidi, omapoisilikult ja väga kõnekeelselt. Mõnikord see sobibki, teinekord mitte, kõik oleneb loost.

 

Jutustama peaks rahulikult ja väheseid žeste kasutades, mitte üledramatiseerides.

 

Lugude jutustamine on ennekõike suhtlemine, mitte pelgalt esinemine.

 

See on üks eneseväljenduse viise. Tuleb osata leida just see lugu, mis sinuga sobib, millist on rõõm jutustada. Tuleb osata oma mõtteid ja tundeid sõnadesse panna.

 

Head jutustamisoskust on läbi aegade hinnatud.

Aga see oskus ei tule ilma suure töö ja harjutamiseta. Tuleb meelde üks eriti töökas 5. klassi tüdruk, keda juhendasin  jutustamiskonkursiks valmistumisel. Lugu valitud ja suupäraseks kohendatud, hakkas ta lihvima esinemist. Nii käis ta 2 kuud pea iga päev raamatukogus sooviga, et ma kuulaksin ta jutustamist. Aga tulemus ei jäänud ka tulemata. Meie kooli konkursil tuli ta nooremas vanuseastmes võitjaks. Samal aastal olime kutsutud ka külalisvõistlejaks Aegviidu kooli. Sealne võit oli eriti magus – vanuserühmas, mis seekord oli 5.-9. Klass, tuli see 5. klassi tüdruk esikohale.

Kui sul on hea lugu ja head kuulajad, siis sa nagu jalutaksid läbi loo.

 

Käesolevast õppeaastast on rahvajuttude pajatamine sisse kirjutatud ka meie kooli ainekavasse.

 

Üks unistus on mul ka. Et ühel aastal pajataksid õpilased oma pere pärimuslugusid – oma vanaemade-vanaisade, tädide-onude või  emade-isade poolt jutustatud lugusid.

 

Raamatu „Unenäorong“ autor  Andry  Ervald, kes pidas end ennekõike jutuvestjaks, on öelnud nii:

„Me elame ajas, kus kõik on nii õhkõrn. Kus suured tornid kukuvad, kus tähtsad mehed langevad, kus internet võib igal suvalisel hetkel kinni joosta, rong kraavi minna, raamatud ära põleda. Aga jutuvestmine jääb.”

Jutustamine julgustab jutustajat meis enestes.





Otseviited

HITSA_logo_EST                      

Aadress: Pikk 1, 46202 Väike-Maarja, Lääne-Virumaa | Tel: +372 327 0910 (peamaja) | E-post: info@vmg.v-maarja.ee